Vahel inimesed teavad, mis neil häda on või on neil kaasas arsti diagnoos, tihemini aga juhtub, et nad tulevad teraapiasse küsimusega: „palun öelge, mis minuga valesti on?“. Parima vastuse ongi võmalik saada just refleksoloogi juures, sest inimese keha annab neile, kes seda keelt lugeda mõistavad, kõige terviklikuma ja selgema kogupildi inimesest ja teda häirvast probleemist.

Kas refleksoloogia on parim teraapiaviis? Kõik sõltub siin siiski terapeudist – kui kogenud, elutark, inimesi armastav ta on, sellest sõltub ka ravi tulemus, sõltumata millises valdkonnas ta tegutseb ja millist meetodit kasutab.

Refleksoloogilised tsoonid, mis on häiritud – vastavas organis on probleem – annavad neile vajutamisel tagasisidena valuaistingut. Mida suurem on häiritus, seda suurem võib olla ka tsooni valu. Iga valuliku tsooni mõjutamine aga tervendab, seega kannatused teraapia ajal ei ole asjatud. See aga nõuab refleksoloogilt suurt empaatiavõimet, sest eesmärk pole ju inimesele haiget teha vaid teda võimalikult leebelt tervendada.

Refleksoloogia ajalugu on pikk, erinevaid survel põhinevaid iidseid teraapiaviise on teada kõikjalt maailmas ning juba ligi 5000 aasta tagant. Tänapäevane tsooniteraapia sai alguse 1920 ndail aastail USA-s (William Fitzgerald), kust levis Euroopasse (Eunice Ingham), sealt Põhjamaadesse (Charles Ersdal, Karl-Axel Lind) ning sealt 1990 ndatel Eestisse (www.refleksoloogia.ee).
Praeguseks on Eestis refleksoloogi amet reguleeritud läbi kutsestandardi.