“Maailm on haige!” Me teame seda kõik ning see on meile saanud justkui lohutuseks, kui näeme ja tunnetame nii palju kannatusi endi ümber. Kui juba maailm on haige, siis on ju loomulik, et inimene selles maailmas on samuti haige. Ja me lepime sellega, kohandume sellega; kuna me ei tea, kuidas maailma ravida, pole meil ka aimu, kuidas inimesi ravida. See, et ümberringi on palju neid, kel on ärevus, depressioon, üksindus, mõttetuse, tühjuse, täieliku huvikaotuse tunne, ja pidevalt, see on “uus normaalsus”.
Terapeut loodab et, nagu see on alati olnud, Haigus on protsess, tal on algus ja lõpp, see on kaose laine, mille ülesandeks on läbi viia muutus. Seda protsessi nimetatakse ka puhastustuleks, või nuku muutumiseks liblikaks, jne. Hing januneb saamaks liblikaks.
Tabletiravi siin ei aita. Isegi, kui näiliselt tervened depressioonist, saab sust vaid veidi tugevam ja enesekindlam röövik. Jääd aga ikka vaid röövikuks. Röövikul on vaja laguneda ja ennast uuesti üles ehitada enne kui ta saab välja tulla liblikana. Selleks on aga vaja, … mida?
Kuni sa hoiad kinni oma identiteetidest, sellest, mida sa teed, kuni küsid endalt: “kui ma ei ole minu karjäär, siis kes ma üldse olen?”, seni oled maailma vang ja tubli tõuk teiste tõukude seas. Ning siingi on oma paradoks: sa ise ei saa muutumise protsessi käivitada, selle saab algatada vaid hing. Tegemist ei ole enesetervendamisega, vaid loomupärase liikumisega rõõmu poole, läbi valu. Igal inimesel võtab see protsess oma aja, see aeg on raske, on kannatus, aga on ainus tee rõõmule.
“Maailm on haige!”. Seega, kas see on hea või halb? Kui ta ei oleks haige, oleksime endistviisi asjade- ja sotsmeediakeskses stabiilses ja mõnulemiseks mõeldud maailmas (paksud tõugud). Aga, maailm on tõesti haige, on kaoses, on muutumises. Kriis, haigus, tähendab suurt loobumist. Loobumist endisest rahulolust, asjadest, soovidest, maailmast. Läbi haiguse aitab maailm meilgi terveneda. Läbi loobumise. Loobumisele eelneb aga küllastumine, kõigi isude täitumine. Lääne ühiskonda peeti enne suurt kriisi “heaoluühiskonnaks”, mis annab võimaluse, et ühiskond suudab astuda läbi loobumise värava. Kui tahame ka ise terveneda, tuleb see teekond kaasa teha. Probleem on selles, et kas meie, eestlased, ikka jõudsime 30 aasta jooksul piisavalt küllastuda, sest jutt käib nii maisest varast kui heaolutundest. (antud loos me ei jõua kõiki külgi analüüsida, seega jätan praegu arutluse alt välja maailma kaosesse lükkajad, sest on üheselt selge, et need, kes organiseerisid pandeemia ja sõja ei ole mitte heategijad).
Kui liigume siit inimese ja hinge juurde, siis lisandub loobumisele alistumine, ja usaldamine. Saan aru, et kui lisaksin siia juurde ka armastuse ja rahu, siis olen läinud liiale. Sest eestlase hing kardab selliseid sõnu. Aga, kuna ilma nendeta ei saa liblikaks, siis näib, et meil võtab muutumise protsess lihtsalt kauem aega, peame kauem kannatama, aga kas sellel on mõtet? Ehk ikka tasub hakata tasapisi mõtlema loobumisele, alistumisele, usaldamisele, armastusele, rahule? Ega me muud moodi oma vanast minast/maailmast lahti ei saa.
Lohutuseks, et on teisigi “vanu tõuke”, kel liblikaks muundumine ei õnnestunud, on lugu Ivan Karamazovilt, kes oma nooremale vennale Alekseile jutustas poeemi Suurinkvisiitorist (Fjodor Dostojevski raamatus “Vennad Karamazovid” I osa): ta oli olnud erak kõrbes, võidelnud lihaga, et teha end vabaks ja täiuslikuks, Jumala jaoks. Ta oli kogu elu armastanud inimkonda, kuni oli äkki hakanud nägema, et temapoolne tahte täiuslikkuse saavutamine ei vii inimkonda õndsusele, kui samal ajal miljonid teised Jumala poolt loodud inimolendid jäävad olema maailmas vaid pilkeks, kes ei suuda ilmaski oma vabadusega hakkama saada. Ta pettus usus, aga haletsusest inimeste vastu püüdis neid, nõrgajõulisi olendeid, juhtida veidigi õnnelikumasse ellu.
Suurinkvisiitori põhiküsimus oli – kui Messias lunastas inimkonna, miks inimesed kogevad senini kannatusi, miks on nende elu täis mõttetust? Kui Kristus oma ohvri läbi ei suutnud lunastatud inimestele tagada kannatuste vaba elu, siis milleks üldse see kõik? Miks peavad miljonid inimesed kaks tuhat aastat ja enamgi veel pikisilmi ootama 1000-aastast rahuriiki, kui Jeesus oleks seda võinud pakkuda kohe? Milleks jätta inimkond nii pikalt meeleheites vaevlema ja kannatama?
Ja nii võttiski, haletsusest, Suurinkvisiitor Messia raske ülesande enda peale, viga tuli ju ära parandada. Ta leidis, et need tugevad inimeste seast, kes suudavad võtta juhtimise enda kätte, kes tunnevad praktilisi olusid, tegelikku inimese loomust, nemad peavad parandama Jeesuse möödalaskmise, ning peavad ise esinema autoriteedi ja valitsejana. Siis on inimestel, kelle kaitse alla koguneda, keda usaldada. Maailma eliit võtab kogu kannatuse enda kanda ja annab nõtradele inimestele nende väikese õnne, mis on neile kohane!
Me usume, et me näeme selle läbi, ja püüdleme vabaduse poole. Vabaks saame aga siis, kui õpime täielikult alistuma. Alistuma mitte maailmavõimule, vaid Vaimule.
Esmalt on mõte loobuda ja alistuda hirmutav. Kui see suhestub vaid abituse ja haavatavuse tundega, on asi hullem, kui oli alguses. Ometi, sel teel käies kogeme, et kõik vastuseismine ja vastupanemine ongi kannatus. Hirm kannatuse ees paneb inimest kohanema, adapteeruma keskkonnaga, ennast mugavalt sisse seadma ning uskuma, et ta on õnnelik. Iga muutus on tema jaoks kaos ja kannatus, mis tuleb üle elada.
Terapeutidena teame, et iga muutumine on valus aga samas ainus võimalus saada vabaks, terveks ja rõõmu pähe.
Head hingedepäeva!
Ülo Liivamägi
Oktoober 2024
