Kui ma sain ettepaneku kirjutada teemal „looduse tagasitulek“, oli mu esimene mõte: loodus meie juurde niisama lihtsalt ei tule, loodust tuleb enda juurde kutsuda.
Kuidas mina looduse enda juurde tagasi kutsusin? Noorena tehtud raske maatöö ja hilisem linnaelu võõrutasid mind loodusest. Paar aastakümmet tagasi tekkis mul aga huvi šamanismi vastu. Otsisin kõikvõimalikke allikaid, et sellest rohkem teada saada. Lugesin raamatuid loodustemplitest, maakera energialiinidest, maaema Gaiast ja väeloomadest. Teistes raamatutes räägiti loodusvaimudest: haldjatest, puuvaimudest ja elementaalidest – tule ja vee, õhu ja maa olenditest. Kirjeldused inimeste suhtlemisest loodusvaimudega haarasid kaasa. Mind kõnetas mõte, et loodusvaimud üksi ei saa kindlustada elu õitsemist ja jätkumist Maal, nad vajavad meie koostööd. Inimesed on aga unustanud, et loodusvaimud on olemas.
Me ei näe oma mõtteid, me ei saa neid käega katsuda ega kaaluda, ometi ei arva me, et neid pole olemas. Lood nähtamatutest loodusolenditest tundusid aga olevat „hoopis teine asi”. Psühholoogiamagister minus kahtles endiselt, kuigi ma teadsin, et kvantfüüsikal põhineva maailmanägemuse kohaselt on universumi kõigi vormide ja ilmingute baasiks ja algpõhjuseks ühendväli, elava teadvuse väli. Animistid on alati pidanud loodust elusaks, nad arvavad, et oma hing on nii kividel kui kristallidel, nii taimedel kui loomadel, päikesel ja planeetidel. Tänaseks on teadus tõendanud, et animistide maailmapilt polegi naiivne: aatomitel pole teadvust nagu inimesel, kuid on mentaalsuse alged ja kogemisvõime.
Käisin õhtuti linna keskel tiigi ääres jalutamas, püüdsin puudega kontakti luua ja veevaimudega ühendust saada, aga edutult. Ühel päeval sõitsin loodusesse, et teha oma kahtlustele lõpp. Istusin metsatukas mahalangenud puutüvele ja panin silmad kinni. Pöördusin mõttes loodusvaimude poole: Kallid loodusvaimud, kui te olemas olete, andke endast mulle märku nii, et ma aru saaksin, et te olemas olete. Istusin, ei midagi. Kes seda enam oskab öelda, mitu minutit mööda läks, aga ühel hetkel kuulsin läbi metsa liikuvat sahinat, mis algas vasakult mu selja tagant. Tuulehoog see polnud, ilm oli tuuletu, aga puud liigutasid oksi ja väristasid oma lehti, kuid mitte kõik puud ja mitte kõik oksad. Sahisev energiavoog liikus läbi mu eest ja mu seest. Kas oled tundnud mõnel erilisel hetkel, et kananahk tuleb ihule ja sa tead kogu oma olemusega, et toimuv on oluline ja tõeline? Just nii ma tundsin. Vaatasin pärani silmi, tundsin hingeliigutust ja samas ka suurt rõõmu: Nad on olemas! Nad suhtlevad minuga!
Ühendus meie vahel oli loodud ja edasi läks kõik lihtsalt. Loodusega süvatasandil suhtlemine andis tohutult energiat ja aitas mul arendada oma intuitsiooni. Paar aastat hiljem korraldasin juba kursuse „Haldjad, härjapõlvlased ja näkid – see pole ainult muinasjutt“ ja huvilisi oli palju. Käisime puude ja kividega suhtlemas, palusime pilvedel kujundeid teha, võtsime allikal veevaimudega ühendust ja lasime tulevaimul puhastada oma minevikku. Kui inimesed said üksi looduses uidates vastuseid oma olulistele küsimustele, haaras neid vaimustus: puud ja lilled kõnelesid, oravad, linnud ja liblikad olid sõnumitoojad. Mind hämmastas inimeste ehe rõõm neist kogemustest ning soojuse ja lahkuse energia, mis gruppides kiiresti tekkis.
Koherentsus või sidusus on erinevates valdkondades kasutatav moekas termin. Ka inimese seisund võib olla koherentne: endaga kooskõlas võnkuv inimene on olevikuhetkes, tunneb rahu ja harmooniat. See on väe seisund, mis annab stabiilsuse. Loodus on koherentne, seal ei juhtu midagi, milles poleks kooskõla. Inimene on ainus, kes võib tekitada disharmooniat enda sees ja ümber. Looduse lähedus aitab aga harmoonia kiiresti taastada.
Loodus toimib ilma pingutuseta. Iga asi on täpselt see, mis ta on. Aristoteles ütles, et iga olendit ja nähtust juhib seestpoolt entelehhia, jõud, mis suunab teda ainuomast rada mööda talle ainuomase eesmärgi poole. Kui tammetõru kukub mulda, siis tuleb sellest tamm, mitte kadakapõõsas või sire kask. Nurmenukk aasal on lihtsalt nurmenukk. Laulurästa munast koorunud lind saab olla vaid laulurästas, kes laulab oma rõõmsat viisi. Loodus ei küsi, milline ta peaks olema. Tema kasvab ja toimib nende sisemiste seaduspärasuste järgi, mis tema elu juhivad.
Inimestega nii lihtne pole. Meie kiiremini-kõrgemale-kaugemale elustiil ei anna aega iseenda jaoks ja põletab kähku läbi. Kui tähelepanu on pidevalt iseendast väljaspool, siis ei teagi sa lõpuks, milline on su enda loomulik olemus. Kas sa oled ikka õigel teel? Millised on need anded, mida ainult sina oma kordumatuses saaksid maailmale anda? Mitte sinu ego, vaid sinu hing loob su elu. Hing on inimese entelehhia, mis elustab ja suunab teda saama iseendaks. Kui sa elad nii, et oled oma hingega ühenduses, oled sa entelehhia protsessis. Loodus on tasuta terapeut. Kui oled iseenda ära kaotanud, aitab loodus sul end üles leida. Toob sind stressist välja, tagasi iseenda juurde. Loodusest võib saada peegel, millega kokku puutudes jõuad endale lähemale. Looduse hing paneb sinu hinge endaga kaasa vibreerima.
Sidemed loodusega on eestlastel õnneks alles, kuigi linnalaste seas võib olla neidki, kes ei julge paljajalu murul käia. Igaüks ei pruugi aga teada, et looduses viibimise kasulikkus meie kehale ja psüühilisele tervisele on tänaseks paljude eksperimentide ja uurimustega teaduslikult tõestatud. Veider on neid uurimusi lugeda, kuid kuna me elame ajastul, mil teaduspõhisus on tõe kriteeriumiks, peab ju ka looduse mõju olema tõendatud. Huvitavad on katsed, milles uuriti niinimetatud eluta loodust. Näiteks uurimus, milles kahe grupi katsealused jalutasid võrdselt 50 minutit, kuid ühed tegid seda linnas, teised looduses. Need, kes jalutasid looduses, olid pärast rahulikumad, vähem negatiivsed, nende mälu oli parem. Teine uuring näitas, et looduses jalutamine või lihtsalt looduspiltide vaatamine parandab tähelepanu. Looduses viibimine tervendab psüühikahäiretega inimesi ja mõjub hästi raskesti kasvatatavatele noorukitele. Loodusfoto hambaarsti ooteruumi seinal vähendab patsientide ärevust ja alandab vererõhku, võimalus palati aknast loodust vaadata aitab operatsioonist kiiremini taastuda.
Kas on pisut piinlik olla „puukallistaja“? Ajad on muutunud. Cambridge’i doktorikraadiga biokeemik Rupert Sheldrake soovitab meil valida puu, mida tundma õppida: „Kui sa küsid puult küsimuse, võid saada vastuse, see ei tule küll häälena, vaid nii nagu sa seda näed, tunned või kuuled. Kui sa oled vihane või ärritunud, võid paluda puult oma emotsioonide valitsemisel abi, et see võtaks endale su viha, mure või kurbuse. Kõige olulisem on aga see, et kui sa astud suhtesse eluvormiga, mis on sinust oluliselt suurem ja vanem ning mis võib elada edasi kaua pärast seda, kui sind ei ole, siis seab see su elu ja probleemid palju laiemasse perspektiivi.“
Artikkel ilmus Postimehe nädalalõpulisas „Tähenduse teejuhid“ nr 8, aprill 2021
