Alar Krautman vaatab tagasi koroona ajale, et arutada – mida me saame viirustest õppida, kuidas siit targemana edasi minna?
Meie planeeti on rünnanud viirus!
Ah soo, aga millest paanika? Nii ju meie planeedil asjad toimivadki, et on bakterid ja viirused. Osad on meile kasulikud, osad on neutraalsed ja osad on näiliselt kahjulikud või täpsemalt näivad kahjulikud siis, kui nad on meie organismi üle kavaldanud. Üksikud nendest võivad tekitada muidugi ka suure hulga pahandust.
Suures plaanis on iga looduse poolt tekkinud viirus vajalik. Viiruste erinevaid liike on maailmas teadaolevalt sadades tuhandetes. Imetajaid nakatab alla 600 liigi ja inimesi omakorda praegu teadaolevalt 263 liiki. Ülejäänud on meile ohutud ja arvatakse, et nad võivad olla isegi kasulikud. Keskmise inimese kopsus on näiteks 150-200 erisugust ohutut viirust.
Kannatlikud ja pikaldased tegelased
Viirused saavad elada ainult elus rakkude toel, väljaspool elus rakke nad ei söö ega hinga ja vaid me ise saame nad “üles korjata”, mis teeb viirustele võimalikuks ka organismi sisenemise. Välise toeta nad kuigi kaua elus ei püsi – metalltorul näiteks ei ole tal võimalust oma elutegevust kaua jätkata, küll aga on hea kombinatsioon tatipiisast ja rahatähest – seal saab mõni viirus elusana püsida peaaegu kaks ja pool nädalat. Hea uudis on see, et kõige ebaefektiivsem viis teist nakatada on suudlemine (uuring Wisconsini ülikoolist). Miks see nii on, on igaühele koduseks mõtlemiseks.
Pithovirus Sibericum oli oodanud igikeltsas 30 000 aastat ja kui talle seejärel pakuti soodsat võimalust, elustus ja paljunes. See on suurepärane näide viirustele omasest kannatlikkusest ja latentsusest.
Muidugi on viirused elu loomulik osa ning lähtudes ökosüsteemi võimalustest ja vajadustest tekib neid pidevalt juurde, kaob ja muteerub. Arvata, et “saame neist lahti” on naiivne ja see kindlasti ei peaks olema eesmärk, sest nii hävitaksime tõenäoliselt ka iseendid. Sama kehtib bakterite puhul – meie ei püsi bakteriteta päevagi elus. Bakteritel aga on meie liigist ilmselt ükskõik, siiski teevad nad meelsasti koostööd kuni me ei püüa iga hinna eest neist lahti saada.
Asi pole patogeenis
Kui meie organism on stressi, ebatervisliku toidu ja eluviisidega ülekoormatud on immuunsus madal ning ei saa pahandada patogeensete viiruste peale, et nad nõrga koha kätte näitavad. Loomulikult on jätkuvalt ka selliseid haigestumisi, kus organism on küll tugev, aga võitleb samaaegselt mõne haiguse või probleemiga (enamasti küll psüühilisel tasandil) – siis tasuks eriti tähelepanelik ja “heatahtlik” oma keha suhtes olla.
Asi pole ju patogeenis, vaid selles, kuhu see patogeen satub. Seda rääkis juba vana Pasteur, pastöriseerimise leiutaja, kes elu lõpuaastatel selgitas, et mitte bakter pole paha, vaid keskkond, kuhu bakter satub on kas talle soodne või mitte.
Seega saab vaadata haiguseid ka märguannetena, elustiili häiretena – meil on sõbrad, kes helistavad häirekella, hoiatavad, meie asi on oma eluviise ja harjumusi parandada, et taastada tervislik kurss.
Kas tundmatut peaks uurima või hävitama?
Praegu tundub, et on aeg viiruse kohapealt kokkuvõtteid teha, sest nüüd “on juba lubatud”. Sattusin kuulama rahvusringhäälingus saadet, kus intervjueeritavad Anvar Samost ja Paul Keres andsid riigi toonasele tegevusele hävitava hinnangu. Nad tõid heaks eeskujuks Briti praeguse peaministri, kes lubas toonase ministrina tagasi astuda, kui piirangud uuesti kehtestatakse ja vabandas nüüd rahva ees, et neile oli valetatud (tema kaasa arvatud). Sellised rahva esindajad tekitavad lugupidamist.
Me saame lubada eksimisi, kui neist koos õpime. Diskrimineerimine ja eraldamine ei kanna endas ju demokraatia väärtusi.
Eesti rahvas pole olnud nii lõhestunud küüditamisest saadik. Inimesed, kes ei jaganud peavoolu arusaama, kes olid teistsugused oma veendumuste tõttu, eraldati ja jäeti üksi, piirati nende põhilisi inimõiguseid. See on üsna üks-ühele võrreldav pea 200 aastat tagasi valitsenud suhtumisele afroameeriklastesse, samasooliste armastusele või muule sarnasele.
Lõpuks on asi suhtumises – kui sa kohtad tundmatut, kas sa asud seda hävitama või uurima? Kumba me peaksime tegema, et kogukonnana, ühiskonnana koos edasi kasvada? Kas me peaks alati asuma kaitsepositsioonile ja võitlusesse? Hirmu ja viha külvamine pole kuigi keeruline, ent selle maha rahustamine ja tasakaalustamine on kunst, mille eest vastutame lõpuks igaüks ise.
Muide, mina tegin ka lõpuks koroona läbi. Kui peale seda taas kolleegide ette ilmusin nentis üks neist, et ma näen justkui noorem välja. Ja tõesti, koroona tõi mulle võimaluse end välja magada, puhata, mõelda, jalutada – ei olnud mingit võimalus tegeleda raske tööga, sest kohe väsisin.
Mulle paistab, et koroonaviirus on suures plaanis maailmale vajalik, aidates vähendada saastet, hoida loodust ning saada inimestel aru teineteise ja looduskeskkonna hoidmise tähtsusest.
Maailmast käis üle valu, hirmu ja viha laine. Mida me nüüd teeme? Kas me õppisime koos ja hoiame kokku või seisame jäigalt igaüks eraldi ja hoiame laiali?
