Kui eetika seguneb äriga, on alati olemas tõenäosus kallutatuseks ja manipulatsioonideks. Selle asjaolu eitamine ei ole mitte ainult ebateaduslik, vaid õigupoolest ka ebaeetiline, kirjutab Margus Lattik algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.
Teadus on tänapäeva ühiskonnas ammu enamat kui elu äärealal toimiv väike omaette maailm. Teadus, eeskätt empiiriline, katseliselt korratud ja kinnitatud teadus, on see, mille poole oma tõeotsinguis vaatame – õigupoolest pole vist liialdus öelda, et empiirika tunnistamisest reaalsuse adekvaatseima mõõdupuuna on saanud ühiskonna sõnatu aluskokkulepe.
See kokkulepe ütleb, et sõltumata kellegi esteetilistest, usulistest või poliitilistest vaadetest pakub empiiriline, katseline teadus meile ühise ja kõigile võrdse aluse maailmas toimimiseks. See, et õun kukub puu otsast alla, mitte ei lenda üles, ei sõltu kuidagi sellest, kas inimene valib vasak- või parempoolseid, ning täpselt samamoodi kehtib energia jäävuse seadus ikka, olgu inimene kristlane, moslem või ateist.
Siinse artikli eesmärk ei ole seda kokkulepet vaidlustada, küll aga teadvustada selle kitsaskohti ning ennekõike küsida, kas ja kuidas on võimalik teadust (või selle nimetust) oma ambitsioonide kattevarjuna ära kasutada.
Kaks näidet meditsiini vallast
Märtsis avaldas maailma juhtivaid meditsiiniajakirju British Medical Journal (BMJ) artikli, mille autorid väljendavad muret korporatiivsete huvide kasvava mõju üle tänapäeva meditsiinis. Näidete ja kogemuste põhjal väidetakse, et paljud teadusuuringud ei ole enam sõltumatud, vaid otseselt või kaudselt kallutatud suurkorporatsioonide huvidest.
“Meditsiini valitseb väike hulk väga suuri ravimifirmasid, kes võistlevad küll omavahel parima aktsiapositsiooni pärast, ent teevad ka koostööd ravimituru laiendamise nimel,” leiavad artikli autorid, Adelaide’i ülikooli teadusuuringute juht Jon Jureidini ning California osariigi ülikooli (CSUN) emeriitprofessor Leemon B. McHenry. Nad on pannud oma loole pealkirjaks “Tõenduspõhise meditsiini illusioon”.1
Artiklis peatutakse “tõenduspõhise meditsiini” mõiste loomisel ja edendamisel. Autorid viitavad Karl Popperi kriitilise ratsionalismi filosoofiale, mis propageerib teaduse terviklikkust ja hoidumist lemmikteooriatest. Ometigi teevad loo kirjutanud teadlased järelduse, et tõenduspõhise meditsiini mõiste on tänapäeval minetanud oma tähenduse.
Mõiste eelduseks on usaldusväärsed, sõltumatud kliinilised uuringud, ent kuna riikidel puuduvad piisavad vahendid – või pole piisavalt poliitilist tahet –, et rahastada meditsiiniuuringuid, teevad seda enamjaolt ravimitootjad ise. Jätmaks muljet erapooletusest, esitatakse korporatsioonide rahastatud uuringute tulemused mõnigi kord tunnustatud akadeemikute nime all, kuigi nood ei ole olnud uuringutega seotud.
Ravimitootjad otsustavad tihti ka selle üle, milliseid uute ravimite uuringuid üldse läbi viia ja milliseid tulemusi avalikkusega jagada. Autorid toovad näiteid juhtudest, kui uurimuste negatiivseid tulemusi on varjatud ning toorandmed on tulnud hiljem kohtu kaudu välja nõuda.
Näiteks firma GlaxoSmithKline’i gripivaktsiini Pandremix ohud osutusid algul esitletutest palju suuremaks.2 Vabaturumajanduse eestkostjad on küll kiitnud tõuget, mille biomeditsiiniuuringute erastamine tootjatele esialgu andis. Ent selle poliitika pikaajalised, tahtmatud tagajärjed on olnud rängad. Nii nendivadki autorid: “Ärihuvide põimumine uurimiseesmärkide, ülikoolikavade ja seadusandlusega on kaasnähuna tähendanud hulga patsientide surma.”
Ehkki ülikoolid on alati olnud seotud sihtannetuste ja fondidega, on püütud kaitsta tõde ja täita ühiskonna südametunnistuse rolli. Riikliku alarahastuse tingimustes on paljud neist seevastu omaks võtnud neoliberaalse ideoloogia ning nõustunud oma toetajate ärihuvidega arvestama. Nad on lubanud korporatiivsetel huvidel imbuda akadeemilisse sfääri ning nii on ühiskonna vaimne eliit muutunud suurtööstuse tööriistaks, kes edendab vaid ettemääratud tooteid ja lähenemisi.3
Tööstuse ja akadeemilise ringkonna omavaheliste suhete moondumine seab aga küsimärgi alla kogu senise, teadusel põhineva avatud ühiskonna käsitluse.
Harvad pole juhud, kui institutsioonide juhid on ise ravimifirmade aktsionärid, mis toob ühe või teise ravimi tunnustamisel samuti kaasa huvide konflikti. Sama kehtib riiklikke ameteid nõustavate teaduskodade kohta. Autorid viitavad seejuures probleemile, et uute ravimite kasutuslube väljastatakse sageli ohutusuuringute toorandmeid nägematagi.
Neli aastat tagasi ilmus teiseski tunnustatud teadusajakirjas Science artikkel4, kus sedastatakse, et USA toidu- ja ravimiameti (FDA) hüvitisdokumentide uurimisel leiti, et mitmetele selle ameti nõukodade liikmetele oli tehtud pärast ametist lahkumist personaalseid väljamakseid või olid nad saanud mitmetelt ravimitootjatelt uuringutoetusi. Nelja aasta kohta ulatusid need summad mõnel puhul üle miljoni USA dollari.
Arusaadavalt tõstatub siinkohal nõustajate soovitusel kehtestatud eeskirjade ja õigusaktide ning väljastatud lubade objektiivsuse küsimus.
Olukord peegeldub lõpptulemusena maailmavaates: meditsiini fookus on ravimite manustamisel ja vaevuste allasurumisel ning palju vähem ollakse huvitatud haiguste ennetamisest ja nende põhjuste tuvastamisest.
Kui meditsiini õpetavad ja uurivad institutsioonid peavad ühtaegu arvestama kellegi ärihuviga, on ka loomulik nende püüd kõrvaldada iga vaevus majanduslikult tulusa ravimiga. Tervist tugevdavad meetmed, mida ei pea tootma, või väga odavad ravimid ei pääse aga enam löögile. Nõnda on allutatud meditsiingi turumajanduse loogikale, kus kõrgeim väärtus on materiaalne kasum.
Teaduse moraalne roll
Empiirilisus kui võrdsuse loov maailmakäsitlus omistab ometigi teadusele ainulaadse moraalse rolli: eeldatakse, et teadus pole kallutatud kellegi isiklikest huvidest lähtuvalt ning teenib tõeotsingu, mitte ettemääratud tulemuse tõestamise huve.
Ühiskonna usaldus teaduse vastu põhineb õigupoolest eeldusel, et teadusel on jõudu vabastada meid omavahelisest lõhestatusest ning põhjendamatutest eelarvamustest. Sama võib küllap laias laastus öelda ka meie akadeemiliste institutsioonide kohta, mis peaksid idee poolest endasse koondama kõige targemad ja tõele lähemad meie hulgast.
Vaevalt on see eeldus olnud eales ilmsem kui koroonapandeemia ajal, mille sagedasemaid loosungeid oli “tuleb usaldada teadust”. Ja ometigi saatis seda paradoksaalsel moel ka teadusele põhiolemusliku ja hädavajaliku dialoogi kasinus ning isegi selle mahasurumine.
Ühendriikides on näiteks nüüdseks kohtusse jõudnud endise Harvardi ülikooli meditsiiniteaduste professori Martin Kulldorffi ning Stanfordi ülikooli tervishoiupoliitika professori Jayanta Bhattacharya hagi föderaalvõimu vastu. Selle aluseks on riigiinstitutsioonide tuvastamist leidnud korraldused ühismeediafirmadele teatud teadlased tühistada või neid tsenseerida.5
Iseloomulik näide on niisamuti ÜRO globaalse kommunikatsiooni osakonnajuhataja Melissa Flemingi hiljutine märkus Maailma Majandusfoorumi (WEF) korraldatud sümpoosionil, kus ta kiitis Google’i otsingumootorile seatud tahtlikke eelistusi, öeldes: “Teadus on meie omand ja maailmal tuleb seda teada.”6
Koduselt tandrilt võib meenutada minimaalset kajastust aastatagusele konverentsile “Pandeemia õppetunnid” või meedikute ja teadlaste ühispöördumise7 eemaldamist Eesti Päevalehe veergudelt koos sellele järgnenud tühistamisartikliga.8
Tõdeda võib ka mRNA-vaktsiinide arenduses töötanud immunoloog Alar Aabi tühistamist üheksa eksperdi poolt9 pärast seda, kui Aab oli soovitanud10 olla teaduspõhiselt ettevaatlik laste valimatu vaktsineerimisega katsetusjärgus vaktsiinidega, mille toime oli nakatumise ärahoidmisel äärmiselt piiratud ja lühiajaline, ent risk laste südamele arvestatav.
Mõnevõrra paradoksaalseks võib pidada ka viltuvaatamist igasugusele kahtlusele, et vaktsiinitootjad võivad olla oma tooteedenduses kuidagi mõjutatud kasumihuvist ning vaktsiinide tõhususega liialdanud, olgugi et tootjate müügitulu ulatus läinud aastal kümnetesse miljarditesse ja nt Pfizeri puhul kasvas see eelmise aastaga võrreldes ligi sada protsenti.11
Küsimus ei ole kellegi põhimõttelises kahtlustamises, küll aga omakasuhuvi teadvustamises, milleks annab piisavalt põhjust ka ravimitootjate minevik.12,13 koroonavaktsiinide uuringute puudulikkuse või kiirustamise ning potentsiaalsete kõrvalnähtude kahandamise kohta viimasel ajal ilmunud käsitlused kinnitavad kahtlemata säärast võimalust.14,15
Võib-olla sellest kõigest kõnekam on isegi vaikus, mis on saatnud mõiste “teadus”, nagu õigupoolest ka mõiste “tervis”, mõtestamist viimasel paaril aastal, hoolimata nende pinnaletõusust. Seejuures on veel omaette küsimus – seda ma siinkohal lahkama ei hakka –, mis üldse lubab meil eeldada empiirilisuse kõikehõlmavust ning kas empiirika ülim tõepära reaalsuse kirjeldamisel pole mitte niisamuti üksainus tees.
Jääb mulje, et “teadus” on määratletud paljuski staatilise infokogumi ja fikseeritud tõena – otsitakse ettemääratult üht ja ainuõiget, n-ö totalitaarset “teadust” –, mitte kui lõputult muutuv, dünaamiline, dialoogiline protsess, mille kogu olemasolu eelduseks on kestev teadmatus.
See on lubanudki kehtestada hoiaku “science is settled” ehk “teadus on paigas”, olgugi et just inglise keelele mõeldes on kõnekas “teadusuuringu” vasteks olev sõna “research”, mis kätkeb juba keeleliselt endas vajaduse ikka uuesti otsida (re-search), uurida ja kahelda. Kui kõik oleks meile juba teada, puuduks teaduse järele õigupoolest vajadus.
Selleks et teadus saaks kanda välja oma moraalse ja sotsiaalselt siduva rolli, peab see alati jääma läbipaistvaks, avalikuks ja omakasupüüdmatuks.
Käsitletud artiklid ajakirjades BMJ ja Science on hoiatus mitte omistada praegusele meditsiinitööstusele ja sellega seotud institutsioonidele (tegelikult ka teadusele kui institutsioonile) moraalse laitmatuse oreooli või eeldada neilt jäägitut objektiivsust.
Kui eetika seguneb äriga, on alati olemas tõenäosus kallutatuseks ja manipulatsioonideks. Selle asjaolu eitamine ei ole mitte ainult ebateaduslik, vaid õigupoolest ka ebaeetiline kõigi nende suhtes, kes sõltuvad meie otsustest.
