Olen ka mõelnud, et pühjamaalaste lipul võiks olla päike. Ei ole suuremaid päikesekummardajaid kui põhjamaade rahvad.
Otsustasin sellel korral teha postituse selliselt, et panna siia suve tähtsamad põlispühad:
Leedo ehk suvine pööripäev 21-24.06.10236 (2023) Algamas on suured päevad
Ilmselt ei saa me kunagi teada, kas Muhus kaasajani tuntud `leedu-leedo` on kohalik sõna või oli kunagi kasutusel kogu Maavallas. Võimaliku yldise kasutuse kasuks kõneleb seik, et sõna leedo on mingil määral seotud Läti liigoga. Seoseid võib aimata soomegi keelega, kus lieto tähendab mahedat ning õrnast.
Leedol on muidki maakeelseid nimetusi – suvine pööripäiv, suvepööripäev, pyäripääv, päevakäänak, päiväkäänäk, päiväkäändjäne, päevapesa, pesapäev ja suured päevad. Suvisted ja suvehari kui muistsed leedopäeva nimetused jäävad kahjuks siiski vaid oletusteks.
Aeg. Pool aastat järjest, alates uue ajastaja päevast (25. XII), on päevad läinud pikemaks. Nyyd on päike keskpäeval taevalael kõige kõrgemal ja tema võim on kõige kangem. Pööripäeva paiku on päevad yhepikkused – päike on pesas. On suured päevad.
Leedopäevaks tuleb hakata valmistuma juba varem. Valmistatakse, või varutakse pyhadetoidud. Nendeks on kõikvõimalikud vanemad ja uuemad piimaroad nagu või, munavõi, kohupiim, sõir, juust, aga ka kohukesed, jogurt, jäätis jms. Pandi käima ka koduõlu. Mõned päevad enne pyhi tehakse puhtaks lõkkekoht, et olla kindel, et seal pole linnupesi ega loomi. Leedolõke seatakse kokku ainult puidust jm taimsest kraamist. Mingi sodi, ega mustus ei või pyhasse tervist ja õnne loovasse tulle sattuda. Leedolaupäeval tehakse pyhadetoitu. Koristatakse hoolikalt toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi võib pista majaräästasse ja peenarde ymber ning nendega võib ehtida ka kiige ja lõkkekoha.
Leedotule pidamine – seal selgel rõõmsal meelel kohal olemine – täidab meid tervistava väega. Vanarahvas on teadnud, et leedotuli ravib haigusi ja õnnistab. Tule äärde minemata jätmine aga ennustab haigusi, ikaldust ning tulekahjusid. Sestap kogunetakse tule äärde terve perega.
Heinaleedo 02.07.10237 (2024) Uku püha
Rahvakalendris veel uku pyha, heinamaarjapäev, heinämaeräpää, maarpäe, tähistab heinatöö algust või selle vaheaega. Sel päeval on yldiselt keelatud heina niita või kokku panna, sest see pahandab Ukut või pikset. Virumaal on seda päeva nimetatud lausa Uku pyhaks.
Ukut on austatud kogu Maavallas. Armastust selle taevast ja sademeid valitseva jumala vastu näitab tema nimede rohkus. Ukut kutsutakse veel Ukku, Ukko, Ukutata, Taevaisa, Vanajumal, Vanemb, Vanaisa, Pikne, Pikker, Äi, Äike, Äikene, Äiukene jne. Sooje tundeid selle jumala vastu näitavad eriti ilmekalt hellitusnimed nagu Äiuke ja Äikene. Karjalased kutsuvad Ukut hellitavalt Illiks ja Illuks. Sama jumalat tähistab ilmselt ka nimi Taar, samuti Taara ja Taarapita.
Rahvakalender tunneb Uku pyha laenunimesid nagu heinamaarjapäev, heinämaeräpää või maarpäe.
Saartel, rannikul ja kohati sisemaalgi on tehtud ukupäeva laupäeval leedu- või maarikutuld, et saada paremat vilja- ja kalasaaki. Seejuures on hea kalasaagi nimel viidud andi. Tuld tehakse heinaleedo laupäeva õhtul, seega 01.07. Enne tulele minekut on käidud vihusaunas nagu pyhade puhul ikka. Seda tuld on tehtud yldjoontes samuti kui nädal varem olnud jaani- ehk leedutuld. Muhumaal on on 1.07 õhtul tehtud tuld nimetatudki leedutuleks ja kokku seatud lõket leedutorniks.
Heinaleedol juuakse puna – punast viina, mahla või lihtsalt õlut. See toob joojale tervise ja hea jume, annab jõudu ning hoiab eemal tyytud putukad.
Naised korjavad sel päeval rohu- ja värvitaimi nagu näiteks naistepuna, maranaid ja muud. Heinaleedol korjatud taimedega värvides tulla kõige punasem lõng. Ka saunavihtade tegemiseks on see päev hea aeg. Hiiumaal Pyhalepas on aga heinaleedol kõik naiste tööd keelatud.
Karusepäev 13.07.2024 (2023) Karusepäev on kesksuve pyha
Karusepäev, rahvakalendris veel maretapäev ja kynnipäev, on kesksuve pyha. Päevad on läinud päevakäänakust alates kukesammu võrra lyhemaks ja kätte on jõudnud aasta kõige kuumem aeg. Kohati on kuuma kesksuve kutsutud ka karusekuuks.
Heinapyhana pole karusepäev rahvapärimuses kaugeltki mitte nii tähtis kui eelnenud heialeedo (02.07.) ja järgnev jaakapäev (25.07.). Piirkonniti ja mõnel pool isegi taluti on aga karusepäeval heinateost hoidutud kyll.
Heinatöödel tehakse karusepäeval vahe, muidu susi ja karu tulevad karja. Teisisõnu, mets tuleb sel päeval rahule jätta. Suurem osa heina tehti muiste ju metsaheinamaadelt ja puisniitudelt.
Seevastu kesa kyndmine või äestamine on soovitav. Muhus näiteks on sobivaks kynniajaks loetud kolm päeva enne ja kolm pärast karusepäeva. Seal on päeva kutsutud ka kynnipäevaks.
Jaakapäev 25.07.2024 Jaakapäevast saab heinaaeg läbi
Jaakapäev (jaagupipäev) märgib heinatöö lõppu ja lõikusaja algust. Heinaaeg saab läbi, sest rohi on puitumas ja madalamale langenud päike ei kuivata enam hästi loogu. Jaakapäevast on raudnael heinas ja kylm kivi vees, teab rahvatarkus.
Rahvasuu ütleb kahaneva õhtuvalguse kohta: “Jüri ao alustas, Jakub ao kustutas.”
Jakepäev 29.07.10237 (2024) Viljalõikuseks valmistumine
Rahvakalendris ka olevipäev, ooljapä(ev), oleksipäev, oolipäev, olipä, olääpää, ooleba, hoolipäev, on maa lääneserva ja saarte pyha. Koos mõni päev varem oleva jaakapäevaga (25.07.) on jakepäev yks heinaaja lõppu ja viljalõikuse algust tähistavaist päevist. Jakepäeva peamiseks tavaks on tavaliselt lamba, aga mõnikord ka mõne muu looma ohverdamine ja söömine. Seeläbi edenevad teised loomad paremini.
On arvatud, et Olevipäevaks, hiljemalt lauritsapäevaks pidid olema sikud tapetud, sest pärast seda hakanud sokuliha haisema.
Emmastes on teatud, et kõige rasvasemad silgud on olevi- ja mardipäeva vahel.
Esimene rukkiema päev 10.08.10237 (2024) Rukis saab tulepäeval ema
10. põimukuud (10.08) on esimene rukkiemapäev ehk tulepäev, rahvakalendris tuntud kui lauritsapäev, laratsipäev, labõrõdsapäev, laaritsapäiv, laratsepäev, lortsapäiv.
Tulepäevast kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Et õhtud jäävad pimedaks, on siitpeale kohane videvikus kodus tuld yles võtta. Samas, tulepäeval tuld ei tehta, tal lastakse puhata. Et tuld edaspidi ohjes hoida, on sel päeval hoopis koldesse vett piserdatud ja pang vee ja vihaga ahju otsa pandud. Pesu pesemine tulepäeval täidab sama ylesannet. Mõnel pool on sel päeval korstnaid pyhitud.
Aga mida on sellest õppida pärimusest hoolival rahval? Ehk seda, et tulepäeval võiks suitsu- ja piibumehed tuleriistad rahule jätta.
Rukkiema tuleks mõista kui rukkihaldjat – rukki hoidjat, rukkivaimu. Emal on siinkohal ka muid tähendusvarjundeid nagu näiteks algus, tugi, põhi ja hoidja
Loonas toimub teinegi muutus. Õun ja kartul saavad maitse ja siitpeale on täisluba neid syya. Õllesõbrale on aga tähtis, et humalale luuakse viha.
Kuusalus on teatud, et lauritsapäeva räimesilk on kõige parem. Sel ajal soolati sisse talvesilgud. Sygisesi niisa ja marjata silke on ka yldiselt nimetatud lauritsa silkudeks.
Kolm päeva enne ja kolm pärast esimest rukki emapäeva on õige aeg rukist kylvata. Seda eeskätt põhjapool. Samuti peab nyydseks olema laisalgi mehel esimene rukkirehi yleval. See tähendab, et uudsevili on juba käes.
Suur rukkiema päev 15.08.10237 (2024) Leivapüha
15. põimukuud (15.08) on suur rukkiemapäev, rahvakalendris tuntud ka kui rukki- või kylimaarjapäev, ryämaarjapääv, moarjapäev, rykkimaarjapäev, kuremäepäev.
Nagu nimigi ytleb, on päeva pidamine seotud rukkiga. Eeskätt lääne- ja lõunapool ning Peipsi ääres oli kolm päeva enne ja kolm pärast seda keskne rukkikylvi aeg. Rukis peaks selleks ajaks lõigatud olema isegi põhjapool. Piduliku moega päev, mil mitmel pool on peetud laatu ja kirmaskeid.
Nagu päeva nimigi ytleb, on see pyhendatud rukki emale. Igal oleval asjal siin ilmas on oma algus, põhi, ema või hoidja. Nii rukkilgi. Rukki kylvamise pyha on rukkile kui ema.
Nõos on öeldud:
Rukkimaarjapäeva nimetatakse rukkiemapäevaks, sest siis saavad rukkid enestele ema, hakatakse rukkid kylvama. Eisen
Viimane rukkiema päev 24.08. 10237 (2024) Seenekülvi ja meelõikuse püha
24.08 tasub maitsta värsket mett, leiba ja kaalikat ning uurida ilmamärke.
Viimane rukkiemapäev on rahvakalendris tuntud ka kui meelõikuspäev, pärtlipäev, pärtmisepäe, pärtespäiv, pärdläsepäe, pärdipääv, samuti ryä emapäe, ryätegemise emä ja rohu päev. Tegemist on viimase rukkikylvi tähtpäeva ja esimese sygispäevaga, mil põllutööd ei tehta ja pannakse tähele ilmamärke.
Sarnaselt eelmiste rukkiemapäevadega (10.08., 15.08.) on nyydki soovitatud kylvata kolm päeva enne ja kolm päeva pärast pyha. Nõnda moodustub seitsmepäevane kylvinädal, mille keskele jääb emapäev, mil põllule ei minda. Emapäeval on põld pyha. Muhus on otsesõnu keelatud siis isegi põllul kõndimine. Keelatud on ka myrinat tekitav rehepeks ja reheparte liigutamine.
Tarvastus on öeldud: “Pärtlepäevän ei tohi rygä tetä: sii om ryä emäpäev. Tetäs enne ehk peräst.”
Tekst: Maavalla Koda
Eesti TAM Nõukoda soovib tegusat suve, liikuge mõnusasti looduses ja ärge unustage puhata sellel imelisel ajal!
