Täna püüdleb iga inimene selle poole, et olla õnnelik. Loodetavasti tähendab see üha enamate jaoks loovat tegelemist sellega, mis neid tegelikult huvitab, päriselt omane on. Keerulised ajad on sundinud paljusid tegema korrektsioone oma valikutes ja otsustes, sest palju tähelepanu on nõudnud ellujäämistasand.
Lisaks ajab ajastule omane rohkete võimaluste virr-varr pead segi ning tänapäeva inimest iseloomustavad keskendumisraskused ja sellest sündinud krooniline ajapuudus.
Millele keskenduda, häälestuda ja kuhu kasutada oma energiat? Kas piirduda enda ja oma eriala arendamisega või võtta ka laiemat vastutust, näha suuremat pilti? Kust see õnn siis tulema hakkab?
Dalai-laama on öelnud, et rõõmu ja õnne loomine algab oma perekonnast.
Kas ka oma erialast, kutsumusest?
Arvan küll, kuid leian samas, et paljud meist on võimelised ka millekski enamaks. Need, kes on tasakaalu ja rõõmu endas, oma perekonnas ning oma erialal saavutanud, on reeglina valmis jagama seda ka laiemalt.
Dalai-laama hea sõber, Lõuna-Aafrika vabariigi peapiiskop, vabadusvõitleja Desmond Tutu on öelnud, et kui näed ebaõiglust ja rõhumist, siis sa ei saa jääda neutraalseks – sa peab valima poole. See tähendab paratamatult ka tegutsemist, mitte käed süles istumist.
Juba alates 70-ndatest on lääne ühiskonnas hakanud toimuma muutused inimeste vaimses käitumises: vähenemas on tõsiusklike osakaal, kuid samas on vähemalt sama võrra tõusnud huvi erinevate vaimsete praktikate vastu. Paljude inimeste spirituaalsed huvid ja kogemused on nüüd traditsioonilistest religioossetest raamistikest väljaspool. Kasutusele tulevad üha uued spirituaalsuse ja tervendamise vormid, mis põhinevad isiklikel kogemustel ja mis eriti oluline – tulemustel. See on märk, et ateism, materialistlik ühiskond ning ka tervishoiusüsteem pole suutnud rahuldada vajadusi, mida need vaimsed praktikad võimaldavad.
Kõik me oleme viimaste aastate jooksul kogenud enneolematuid muutusi meie ühiskonna ja politiilises korralduses ning tegelikult saame ka aru, et suuremad muutused on alles ees. Kuuleme üha rohkem erilistest aegadest, energiatest ja võimalustest, millesse oleme jõudnud. Meie planeet on tormilise arengu ja puhastumise faasis. Paljudele on see traagika, kuid usun, et paljud selle artikli lugejatest saavad aru, et liigume millegi enneolematult põneva, uue ja vabastava poole.
Ka meie, TAM valdkonnas tegutsejad, kui oleme avanenud uutele teadmistele, oleme leidnud, et suletud piiride taga on võrreldamatult suurem ja võimaluste rohkem maailm. Hetkel oleme veel olukorras, kus meid laialdaselt sildistatakse uhuudeks, puukallistajateks ja lamedamaaliseks religiooniks. Laiemat pilti vaadates oleme ühiskonnas veel illegaalid ning peame hoolikalt valima strateegiaid ja väljaütlemisi, et ellu jääda ja samas edasi tegutseda, oma eesmärke saavutada.
Huvitavalt sõnastab Hardo Pajula meie olukorra oma Tähenduse teejuhtide detsembri juhtkirjas, nimetades, et „ratsionalistliku materialismi kaanoni (NB! huvitav väljend) järgi kuuluvad näiteks ki-shiatsu’ga samasse sahtlisse ka meditatsioon, tänulikkus, puukallistamine, iidsed tervendusrituaalid, ühislaulmine, palverännakud, pühapaigad, paastumine, palvetamine jne, jne. Teaduslikud on praeguse arusaama järgi süsinikukvoodid, harvesterid, antidepressandid ja Xanax. Kuni novembri alguseni oli teaduslik ka krüptobörs FTX“.
Enamus meist on sündinud, elanud ja saanud mõjutatud ratsionalistliku materialismi poolt. Meid on kasvatatud raamidesse, millel on piirid ja reeglid.
Hardo Pajula tsiteerib ka šveitsi antropoloog Jeremy Narby’t: „Ratsionalistliku maailmavaate teoloogiline olemus ilmneb selle püüdluses kõikehõlmavuse poole. See tunnistab õigeks vaid ühe teadmiste hankimise viisi ja heidab kõik teised asjakohatutena kõrvale“.
Jeremy Narby’t, kellelt hiljuti ilmus raamat „Intellekt looduses“, tõdeb, et meie ühiskonna kodanikele on verre programmeeritud arusaam, et õigeid teadmisi annab ainult meie üks ja ainus süsteem, mis suudab selgitada kõike ning et kokkuvõttes kõlab see juba väga religiooni moodi. See kõlabki täpselt nagu üks äärmuslik usulahk, sekt, mis on valmis hävitama kõik uskmatud.
Viimasel muutuste ajal tunneb süsteem ennast üha ebakindlamalt, lagunevalt ning võib-olla seetõttu näemegi meedias üha enam solvanguid, silte ja kirjutisi, mis on teisitimõtlejate suhtes labaselt halvustavad, agressiivsed, välistades igasuguse dialoogi ja tunnustuse. Jääb isegi märkamata, et teine, süüdistatav pool ei ründa vastu ning ei kasuta samasugust labast retoorikat. Süsteem käitub nagu väike tige ja haavatud loom, kes on klaaspuuris, millest tema välja näha ei saa, ei oska ning ka ei taha.
Seega, kas teemaks ongi meie „religioon” versus süsteemi „religioon”?
Kumb siis on uhuu ja liba-, ja kumb seda pole?
Kuidas selles vastasseisus edasi liikuda?
Kuidas ennast mõistetavaks teha?
Kuidas lõpetada ühepoolne pori loopimine ja sildistamine ning saavutada ja säilitada konstruktiivne dialoog oma vastasega?
Peame aru saama, kas avalikel debattidel on üldse mõtet olukorras, kus meiega ei arvestata, ei kuulata ning suhtutakse halvustavalt. Võib-olla on mõistlikum kasvada iseseisvalt – ilma mõttetu võitluseta oponentiga, kes sind ei aktsepteeri -, tugevneda ning lihtsalt oodata, kuniks jää murdub või sulab loomulikus arengukatlas, mis podiseb üha tugevamalt.
On selgeks saanud, et TAM valdkonna edenemiseks ja ellujäämiseks vajaliku meelemuutuse saavad endaga kaasa tuua vaid vahetud isiklikud kogemused. Et inimesed nende kogemusteni jõuaksid vajame sisuliselt veelgi rohkem muutusi meie ühiskonnas. Ehk nagu on öelnud ida-maade targad ravitsejad: kui tervendatav ei mõista oma olukorda ning ei astu ka ise samme oma tervise parandamiseks, siis tuleb veelgi suurendada seda doosi (tegevust, eluviisi), mis ta haigeks tegi, kuni inimesel endal tekib valmisolek muutusteks ja huvi enda tervendamise vastu.
On võimalik, et muutused saavadki toimuda vaid täieliku poliitilise kataklüsmi järgselt. Saavad toimuda siis, kuid enamus ühiskonnast lõpuks mõistab, et sellistes raamides edasi minna ei taha ning valitsev süsteem edasi minna ei saa. Et materialistlik maailmavaade, mis sai alguse 17.sajandil, kus teaduse võidukäigu nimel eraldati keha meelest (hingest, vaimust), ei ole jätkusuutlik ning põhineb põhjatul ülbusel ning teoloogilisel mõtteviisil.
Ometi on muutused maailmas TAM valdkonnas toimumas juba pikemat aega. TAM erialade areng on vältimatu ning Euroopas on juba üht-teist saavutatud. Europarlament on teemat käsitlenud juba alates 90-ndatest nentides, et seda teemat ei saa vältida TAM erialade laialdase kasutamise tõttu rahvastiku poolt ning otsustanud, et sellega tuleb teha koostööd ning püüda seda valdkonda suunata.
Ameerika Ühendriikides loodi juba 1991.a. Alternatiivmeditsiini Amet (OAM), mis 1998 ülendati TAM Riiklikuks Keskuseks (NCCAM), eelarvega 120milj dollarit ja mis tegeleb uuringutega TAM erialade valdkonnas. Kongress tegi need otused põhjusel, et hinnanguliselt kasutas TAM valdkonna teenuseid ligi pool elanikkonnast. Tänu riiklikule toele on USA-s olnud kiire TAM-erialade edukäik, mida on veelgi soodustanud USA tervishoiusüsteemi kollaps, kus kodanikud on ise oma tervishoiu eest maksma pidanud, mistõttu on elanike kulutused TAM erialade teenustele mõnel aastal juba ületanud kulutusi riiklikule meditsiini teenusele.
See võib olla ka Eesti tulevik. Olgem valmis. Jää sulab ükskord niikuinii.
Pole võimalik välistada kõiki TAM tervishoiu suundi vaatamata sellele, et inimesed saavad nendest tohutult abi.
