2018. aasta lõpus keeldus Tervishoiu Kutsenõukogu kutsestandardite pikendamisest põhjustel, mis olid pigem emotsionaalsed ja otsitud: Eesti täiendmeditsiini valdkonna kutsestandardit ei vaja. Tegelikult on selline otsus arusaamatu mitte vaid meile, ka justiitsministeeriumi ametnik imestas: kui keegi soovib standardeid teha, siis miks peaks Kutsekoda keelduma?
Täiend- ja alternatiivmeditsiini tunnustatakse, soovitatakse ja uuritakse erinevate rahvusvaheliste ja rahvuslike organisatsioonide poolt, alates WHO-st (World Health Organisation) kuni NIH-ni (National Institutes of Health) välja. Inimesed kasutavad TAM terapeutide abi. Uuringute kohaselt on Euroopas, olenevalt riigist, täiend- ja alternatiivmeditsiini valdkonna teenuste kasutajaid 20-30-40 protsenti elanikkonnast. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5989251/
Tõsi, Eestis ja Euroopas üldiselt, on olemas ka vastupidine liikumine, mis leiab meediaski kajastamist. Tendentslikud, ülimalt emotsionaalsed ja vähe argumenteeritud kirjatükid ja sõnavõtud väidavad, et kõik halb on seotud TAM valdkonnaga, aga ametliku akadeemilise meditsiini poole pöördujad saavad kõik terveks ja ära ei sure. Siia juurde soovitan tutvuda Hopkinsi ülikooli uuringuga: https://hub.jhu.edu/2016/05/03/medical-errors-third-leading-cause-of-death/
Iga uus asi tekitab hirmu. Aga tegelikult on terve hulk TAM erialasid aastatuhandeid vanad. Kui halvasti tahaks ütelda, siis sel ajal kui kaasaegset meditsiini viisid läbi habemeajajad… Aga ei taha. Samuti on TAMis uusi erialasid ja suundi, mis ongi loomulik, sest elu läheb edasi.
Kahjuks ei toimu mingit dialoogi. Pole mõtet nimetada dialoogiks seda, kui üks pool surub peale oma nägemust asjade seisust. See ei erine kuidagi keskaja kiriku või nõukaaja kompartei käitumisest. Üle maailma kasutavad TAM teraapiate abi miljonid inimesed. Nad ei ole kõik lollid ja lihtsameelsed, nad räägivad paranemisest, tervenemisest, leevendamisest, muutustest paremuse poole.
Milleks hirmutada inimesi, kui meie riigil on olemas mehhanismid, et petturitega hakkama saada, et eristada väljaõppe saanud TAM terapeute šarlatanidest. Me elame ühiskonnas, mis väärtustab üksikisiku vabadusi ja lõpuks on inimesel õigus ka loll olla.
Aga mis on vast peamine: tööd jätkub kõigi jaoks, nii akadeemilise meditsiini esindajatele kui TAM valdkonnas tegutsejatele. Kuigi WHO Alma-Ata kongressil lubati, et 2000. aastaks on kõik terved, siis 2019.aastal näeme, et midagi sellist pole juhtunud. Ravijärjekorrad pikenevad, uusi haigusi tuleb juurde, uued ravid kallinevad, raha tervishoiu jaoks pole piisavalt, elanikkond Euroopas vananeb jne. TAM võiks anda oma osa nende probleemide leevendamiseks. Täiendades, koostööd tehes, panustades.
Sest lõpuks, keda kuradit huvitab, mis värvi on kass, kui ta hiiri püüab.
Sven Konga
