Kas inimkond on arenenud?
Meile on sisendatud, et oleme tohutus arengufaasis ning viimase paarisaja aastaga on tänu teaduse arengule toimunud suured muudatused. Lähemalt uurides saab haritud inimene kergesti aru, et selle väite all mõeldakse vaid tehnokraatlikku edenemist ning inimese enda areng on vaid heal juhul samale tasemele jäänud. Heaolu justkui on, kuid rahulolu jääb üha vähemaks. Ringi vaadates näeme stressi, lõputut kiirustamist, lahendamatuid muresid, lõhutud peresid, depressiooni jne.
Miks ei ole tehniline areng andnud meile lubatud vaba aega ning õnnetunnet? Miks sipleme vaat et rohkemgi, et „hakkama saada“? Näeme, et ajapuudus, rahulolematus ja hirm aina kasvavad.
Reeglid ja reglementeerimine
Mis loob hirmu? Belgia kliiniline psühholoog Mattias Desmet võrdleb oma raamatus „Totalitarismi psühholoogia“ ühiskonna arengut inimlapse arenguga. Ta näitab, kui oluline on ühel arenguhetkel pakkuda lapsele turvalist ja armastavat ühendumist ühiskonnaga ja innustada teda samas olema loov ja vaba.
Desmet näitab, et ka ühiskonna arengus tekib samasugune valiku hetk, mida ajendab vajadus turvalisuse ja armastuse järele – kas reeglid ja kõva sõna või loovus ja vaba sõna. Üha uusi reegleid luues selgub aga, et nende lisamine ei anna turvatunnet juurde, vaid, kummaline küll, vähendab seda. See tekitab aga nõudluse veel rohkemate reeglite järele. Mingil hetkel jõutakse seisukohani: reglementeerime kõike, mida saame, ja seda, mida reglementeerida ei saa, me ei tunnista ja keelame ära.
Nii on ühiskonnad, kes on ületanud normaalse vajaliku regulatsiooni ja suhtluse piiri, liikunud ootamatult kiiresti ja kergelt diktatuuri ja ainuõige tõe rüppe.
Suurima arengu annavad avastused vaimsuses.
Silmapaistev Saksa-Ameerika matemaatik-elektriinsener Charles Steinmetz väitis kord, et suurim avastus järgmise viiekümne aasta jooksul tehakse vaimsuses ning inimkond näeb siis ühe põlvkonna jooksul suuremat arengut kui viimase nelja jooksul. Mõistetakse, et materiaalsetest asjadest, reeglitest ja ratsionaalsusest on vähe kasu, et teha inimesi loovaks ja väeliseks.
Täna on vaimsuse määratlus ebamäärane. Ühelt poolt ühiskond justkui tunnistab psühholoogilise heaolu olulisust – teame, et mõtlemine ja stress lõhub meie tervist, meditsiinis tegeletakse ka psüühikaga, riik respekteerib kiriklikke toiminguid, tunnustab kunsti ja kultuuri vajalikkust.
See kõik toimub aga vaid teatud piirideni. Peamiseks tõkkeks on asjaolu, et domineerib vaid mehhanistlik, tehnokraatlik käsitus maailmast ja inimkonnast, s.t mateeria määrab vaimu, mitte vastupidi. Ajus toimuvad keemilised protsessid määravad vaimsuse, mitte vastupidi. Vaimsus on justkui vormi kaunistamiseks ja piirdub enamasti kultuuri mõistega. Tegeletakse ka psüühilise raviga, kuid põhirõhk on ikkagi ravimitel.
Tõelise vaimse vabaduse eeltingimuseks on tõdemus, et ükski loogika või reegel pole absoluutne, lõplik. Meid muudab inimlikumaks see, kui me saame sekkuda ning olla osalised, kaasloojad protsessides juba maast-madalast. Sõna- ja isikuvabadus võivad olla selleks imeravimiks, mis meid tänapäeval süvenevatest haigustest, hirmust ja paigalseisust eemal hoiab ning aitab inimkonnal edasi areneda.
Vaimse arengu teema läheb pööraseks, kui jõutakse lõpuks selleni, mida suured teadlased ajaloos ja tänapäeval üha rohkem räägivad: materiaalne maailm on teadvuse osa, need mõjutavad teineteist vastastikku. Mida sügavamale me mateeriasse vaatame, seda määramatum ja ennustamatum see on, teda justkui polegi enam.
Usun, et me olemegi praegu selle suure muutva arenguhüppe ootuses. Maailm puhastub ning näitab kõigiti, et senisel viisil me edasi ei lähe. Elame revolutsioonilises situatsioonis, oodates katalüsaatorit – ühed enam ei saa ja teised ei taha vana viisi jätkata.
Teadus ja TAM
Teaduse ärkamisajastul 16. ja 17. sajandil oli teadus see, mis võis kõike vaidlustada ja kahtluse alla seada. Religiooni absoluutsele tõele toetunud arusaamad lõid kõikuma ning uus teadus andis inimkonnale lootust ja arengut nagu värsket õhku. Täna on „teaduslik tõestus“ ise see, mille tõde on absoluutne ja mida ei tohi vaidlustada, mis hoiab hapnikku kinni. Seda kõike vaatamata 2005. aastal alanud replikatsioonikriisile teaduses. „Teadusliku tõestuse“ tempel on endiselt mugav vahend oma otsuste ja valikute läbisurumiseks.
Praeguses üha reglementeeritumas ja hirmu ära kasutavas ühiskonnas on keeruline tulla välja arusaamadega, mis ei sobitu valitseva diskursusega. Nii on ka Eestis täiend- ja alternatiivmeditsiini (TAM) viimastel aastatel üha enam ignoreeritud, vaatamata selle kasuks kõnelevatele argumentidele: standardiseeritud koolitus, riigi tervishoiukulude kokkuhoid, ravi kõrvaltoimete puudumine, suur kasutajate arv jne. Räägitakse vastasseisust, kuid tegelikult puudub riigiga konstruktiivne kontakt.
Kas põhjus võib olla selles, et kõnealust valdkonda on keeruline reglementeerida, mõõta, kontrollida. „Imepärased ja juhuslikud“ paranemised ei vääri teaduslikku uurimist. Halvemal juhul on põhjuseks ravimifirmade hegemoonia.
USA-s oli juba 1998. aastaks Kongressi poolt loodud TAM-i Riiklik Keskus eelarvega 120 miljonit dollarit, kuna oluline osa elanikkonnast otsib TAM-ist abi. Euroopa Parlamendi juures koostati juba 1997. aastal raport TAM-i toetamiseks ja arendamiseks.
Ki-shiatsu teraapia – keha ja vaimu tasakaal
Ka minu eriala, shiatsu teraapia, on reglementeerimisega kokku puutunud. 19. sajandi lõpus hakati Jaapanis tuntud iidse teraapia anma praktiseerijalt nõudma lääne meditsiini standardite tundmist. Neist möödahiilimiseks anti teraapia energeetilisele versioonile teine nimi – shiatsu. Hiljem arendas seda ravitoimelist võtet edasi doktor Shizuto Masunaga, kes koostas vastava teooria ja tõestas selle kliiniliselt.
Täna on shiatsu teraapia Jaapanis ametlikult tunnustatud. Eestis ki-shiatsu’ks nimetatud teraapia on elegantne näide, kuidas loogikat ja tunnetust kombineerides tuvastada seoseid psüühika ja füüsilise keha vahel, jõuda probleemide algpõhjusteni, inimese süvaolemuseni.
See iidsele tarkusele toetuv teooria on endiselt toimiv ja haakub suurepäraselt enamuse tänapäevaste lähenemistega inimese vaimses ja füüsilises tervises. On ikka ja jälle vaimustav näha klientide emotsiooni, kui nad kohtuvad selle teraapia käigus ja järel iseendaga, kui nad mõistavad iseennast ja tunnetavad oma elu suurimat kergust, sügavust ja ilu.
Kõige alus on kogemus
Vaimne ärkamine algabki vahetust kogemusest. Oma keha kuulamine, tema keele õppimine on võti tervise juurde. Oma keha tunnetamine on tähtsam mistahes ravimist ja olulisem mistahes „objektiivsest“ ratsionaalsest teadmisest või mõõtmisest.
Tunnetus kehtib ka inimestevahelise suhtluse puhul. Oskus ennast tajuda, mõista ja seda sõnadesse, suhtlusesse, kunsti või kirjandusse panna teebki meist inimesed, on meie olemasolu tuum, stressivaba elu alus.
