Minu jaoks on nii eetika kui holistiline regressiooniteraapia kaks südamelähedast valdkonda. Sõna eetika sattus mu ellu neist esimesena, kui korraldasin vestlusõhtuid üldise koondava pealkirja all “Eetika, eklektika, esteetika.” Juhuseid ei ole, kuid hämmeldunud olin küll, kui mind esitati eetikakomisjoni liikmekandidaadiks. Nüüd siis olengi Horetese juhatuses ja ka seltsi eetikakomisjonis. Kuna paluti kirjutada artikkel neist koos, siis valisin: eetikakoodeks kui sild ja eetika, kui vaikne kaaslane teraapiaruumis.
Eetikakoodeks kui sild.
Nagu sees nii ka väljas, vaatame HORETES, kui selts seespoolt ja kui osake välisest. Eetikakoodeks aitab luua ja tugevdada holistilise regressiooniterapeutide eriala identiteeti, kirjeldades ühtset mõistmist ja väärtuseid, milles oleme ühisel meelel. On tegemist sillaga, mis meid kui professionaale seob ja aitab olukordades, kus tekivad valikukohad. On meeldiv tõdeda, HORETES’e eetikakoodeks ei ole pelgalt reeglite kogum – see elab ja areneb koos seltsi liikmetega. Viimane üldkoosolek oli sellest ehe näide – tekkisid küsimused ja arutelud, mis näitasid selle olulisust- see on ka areng, pidev muutumine, nii terapeutidele kui seltsile endale.
Mis seob HORETES’t ja TAM-i teisi liikmeid. Ilma, et hakata eetikakoodekseid võrdlema võib öelda, et nad sisaldavad palju punkte, mis viitavad sarnastele väärtustele. See on meie ühisosa.
Palju on olnud arutelusid silla loomisest tavameditsiiniga. Eetikakoodeks on väga selge sõnum ning aitab tugevdada avalikkuse usaldust ja lugupidamist meie eriala vastu. Ma ütleks, et see on kui selle silla üks kindel alustala, kuidas me väärtustame kolleege ja kliente – see on keel, miks mitte koostöökeel, mis on mõistetav mõlemale osapoolele. Saame rääkida tavameditsiiniga sama keelt, otsida ühisosa.
Eetika on nagu vaikne kaaslane teraapiaruumis – nähtamatu, aga määrav.
Üldiselt püütakse eetikakoodeksis paika panna piirid, kuidas hoida teraapiaruumi turvalisust, õiged või valed sammud, professionaalsus jne. Kõik terapeudid on allkirjastanud eetikakoodeksi ja “kuklas” on teadmine selle olemasolust.
Holistilise regressiooni terapeudina viskan õhku: kas eetika on midagi, mille järgi peab teraapias joonduma või on eetika midagi, mis sünnib teraapiaruumis kahe inimese vahel?
Teraapiaruumi eetika sõltub terapeudi kohalolu kvaliteedist. Oleme eetikaloengus õppinud ülekandeid, projektsioone, kuid “ruum”, kus kohtuvad hirm, haavatavus ja inimlikkus on tõeline, mitte arutelu turvalises koolipingis. See, mis siis toimub, on justkui tõeline eetikalabor, transformatsioon, kus saab sündida kliendi jaoks täiesti uus kogemus.
Ka üpris keerukas situatsioonis olles, pole ma kunagi sellel hetkel mõelnud, kas ja kuidas eetikakoodeks mind saab aidata. Kuid sellest laborist väljuvad kaks, kes mõlemad said mõjutatud. Kogemus, küll erinev, kuid puutusid selle nähtamatu kaaslasega siiski kokku ning tänu millele sai sündida midagi uut. See nähtamatu kaaslane on ka siin sillaks kahe inimese vahel?
Võiks öelda, et holistiline regressiooniteraapia ei ole ainult teraapia – see on kui eetikaõpetus. Siin terapeut ei ütle kliendile, mis on “õige” – kogemus ise õpetab. Transpersonaalse psühhoteraapia kohaselt inimese eetiline teadlikkus võib süveneda vahetu sisemise kontakti kaudu. Holistiline regressiooniteraapia õpetab tundma kehatundeid, emotsioone ning läbi regressiooni looma seoseid ja mõistmisi. Sellele võiks lausa nime anda, millise? Kas näiteks kogemuslik holistiline eetikaõpetus.
Terapeudi kogemused jõuavad eetikakoodeksi arutellu praegu läbi üldkoosoleku või ettepanekute. Kliendi kogemus paraku hetkel läbi kaebuse ning siis tuleb komisjonil juhtum läbi eetikakoodeksi “lahti võtta”. Kliendi positiivne kogemus jõuab eetikakoodeksisse rohkem nähtamatut teed pidi, kuid jõuab läbi kovisioonide, läbi terapeudi kasvamise.
Ja jõudsimegi algusesse.
