On alanud uus teaduseajastu!

by | 25. mai 2023 | Artiklid, Huvitav, Teadus

Kas alternatiivmeditsiin (loodusravi) ja täiendmeditsiin on tõsiseltvõetavad ravimeetodid või uhhuteadus ja libaravi?

Mõned faktid:

  • mõnda aega tagasi kohtasime maksumaksja raha eest suuri plakateid mis hoiatasid libaravi eest.
  • mõned aastad tagasi otsustas suure surve alla jäänud Kutsekoda, et muidu laitmatult toimiv loodusravi kutsesüsteem ei saa kuuluda Kutsekotta, vähemalt mitte Tervishoiu Kutsenõukokku.
  • eelmisest aastast otsustas Eesti Töötukassa mitte toetada nii täiendmeditsiini kui ka alternatiivse meditsiini harusid, sh ka mitte meie enda pärimusmeditsiini.

Riik toetab ja tunnustab ainult seda, mis on teaduspõhine. Kui asjasse ei süvene, siis tundub loogiline.

Elame kiirelt muutuvas ajas.

Minu eluaja jooksul on muutunud palju asju, kõige enamgi ehk teadus. Enamus asjad, mis olid lapsena teaduspõhised on nüüdseks tunnistatud ebatäpseks, valeks, muutunuks. Lühikese ajaga on muutunud arusaamad alates aine kõige väikseimast osakesest kuni maailmaruumi kui tervikuni ning paljust, mis sinna vahele jääb.

Sama saab kindlasti öelda ka tervise kohta. Näiteks arusaamad tervislikust sünnitamisest, eluviisidest, vananemisest, toitumisest, toidulisanditest, vitamiinide omastamisest jms on tänaseks kas täielikult või suurel määral ümber lükatud.

Seega võiks teadust sõnastada, kui hetke arusaama elust, mis tõenäoliselt muutub ajas. Mis omakorda tõenäosusteooriale toetudes lubab arvata, et meie tänased tõed on osalised tõed või osaliselt ka valed.

Kui me taome vastu rinda, et oleme ainult teaduspõhised ja ei usu ka uusimaid peavoolust erinevaid uurimustöid, siis mis see meie kohta tegelikult ütleb? See ütleb, et oleme dogmaatilised, arengut eitavad ning käitume demokraatiat eitavalt.

Sellepeale võiks küsida, et mida siis teha, kui meil pole paremaid teadmisi?

Kui vaadata maailmas neid tõdesid ja väärtusi, mis on suurel määral kehtinud sadu ja tuhandeid aastaid, siis märkame, et need on universaalsed ja ei muutu ajas. Nende hulka kuuluvad meie paljud pärimuslikud põhitõed. Näiteks hiina, tai, jaapani, tiibeti meditsiin, ajurveda jpm on oma olemuselt tuhandeid aastaid vana, aga nende põhitõed kestavad siiani. Neid ei tule iga põlvkonna möödudes kuulutada vananenuks ja ümber lükata. Sama kehtib ka meie eestlaste esivanemate meditsiini filosoofia kohta. Loomulikult on vaja neist õppida aru saama. Neid kontekstist välja rebides võime neist mitte aru saada. Üheks põhiliseks kinnituseks nende toimimisest on aastatuhandeid kasutatavus ja toimivus. Vastasel korral ei oleks nii suur hulk inimesi, kes neid teadmisi kasutab, vaatamata igasuguste riigikordade püüetele seda hävitada ja naeruvääristada. Need teadmised on erinevalt tänapäeva moodsast teadusest püsinud aastatuhandeid ja püsivad sellistena edasi. Seda infot on võimalik kasutada ka tänapäeval, arendades ja integreerides ning ühendades vajadusel üldisesse meditsiinisüsteemi, mida ei saa teha ilma sellesse teadmisesse/teadusesse süvenemata.

Paljud, kes on väitnud, et vanade raviviiside kohta pole mingeid teaduslikke fakte, on kas teadmatuses või vassivad tahtlikult. Näiteks hiina akupunktuuri valdkonnas  ei ole probleem selles, et ei oleks teadustöid piisavalt tehtud, vaid selles, et pole võimalik täpselt aru saada, millises nendest tõendatud viisidest energia alati liigub.

Eesti pärimusmeditsiini põhiline filosoofia on olnud juba aastatuhandeid põhimõttel, et teeme täna asju selliselt, et homne päev oleks parem. See kehtib ükskõik millise tegevuse kohta ja on nii universaalne ja geniaalne, et pole kahtlustki, et see filosoofiline tõde kehtib ka paarituhande aasta pärast (kui me just selle vastu inimkonnana liialt eksinud pole ja jõudnud kohta kus planeedil Maa on ilma inimesteta parem).

Pärimuslike meditsiinide huvitav omadus on ka see, et pole päriselt võimalik piiri tõmmata, kus algab eluviis ja kus meditsiin. Seega põhitähelepanu on tervise ennetusel ning eluviisil ja teisel kohal tagajärgede likvideerimisel. See, erinevalt kaasaja meditsiinist, nõuab enamasti aega ja on inimese enda panustamist nõudev lähenemine. Pikemas perspektiivis on see siiski enamasti ainus mis inimest tervise poole viib ja isegi kui inimene alati ei tervene, on tagab tavaliselt tugevdatud organismi ja immuunsüsteemi.

Teaduspõhine kaasaegne meditsiin on operatiivne, kiire, kuid samas katsetav, eklektiline, täis riske ja tihti organismi vaikselt kahjustav, mille tagajärjeks on tihti inimese immuunsüsteemi nõrgenemine, uute sümptomite ilmnemine ja abituse suurenemine.

Pärimusliku meditsiini kaitseks räägib ka see, et ta on reeglina inimese tervikut (sh psühholoogilist ja vaimset poolt) ning maailma ökoloogilist mõtlemist toetavad. Need inimesed, kes sellega tegelevad on reeglina tasakaalukamad, rahumeelsemad ja endaga paremini toimetulevad.

Siit tekib küsimus, kellel on tarvis selliste inimeste tegevust takistada, neid vaenata, nende organisatsioone mitte tunnustada? Kelle huvides see on ja kas see tuleneb teadmatusest või kellegi tahtlikust kallutatusest? Miks ei võiks riik toetada just sellist mõttelaadi, aidates inimesi tervemateks, teadlikemaiks ja õnnelikemaiks saada?

Loomulikult on nii traditsiooniliste pärimuslike ja täiendmeditsiiniga tegelejate seas, kui ka teaduspõhise koolimeditsiiniga tegelejate seas igasuguseid inimesi, kelle eesmärk ei pruugi olla üllas ja kliendi huvidele suunatud. Selleks ongi vaja, et oleksid tugevad erialaorganisatsioonid, läbipaistev tegevus ja kindlad õppekavad ja standardid, mille järgi saavad erialaorganisatsioonid hoida korda, et ei satuks valede kavatsustega inimesed klientide juurde. Seda enam on kummaline, kui sellist vabatahtlikku tööd ei tunnustata või suisa takistatakse.

Ja nüüd lõpks midagi neile, kes on ainult teaduseusku –  info teadusemaailmast, mis võiks muuta maailma!

  1. aasta Nobeli füüsikaauhind anti „põimunud footonitega tehtud katsete eest, mis tuvastasid Belli võrratuse rikkumise ja kvantinfoteaduse avastamise“.

navused füüsikaauhinna võitjad on Alain Aspect Pariisi-Saclay ülikooli kõrgemast optikakoolist Prantsusmaalt, John Clauser J.F. Clauser & Associates’ist ja Anton Zeilinger Austriast Viini ülikoolist. „Alain Aspect, John Clauser ja Anton Zeilinger on läbi viinud teedrajavaid eksperimente, kasutades takerdunud kvantolekuid, kus kaks osakest käituvad ühena isegi siis, kui need on üksteisest eraldatud. Nende tulemused on rajanud teed uutele kvantinformatsioonil põhinevatele tehnoloogiatele,“ teatati Nobeli preemiate kodulehel.

Seda aitas lahti seletada ERR-i saates Labor, füüsikateoreetik Veiko Palge. Lühidalt tooks välja sellest kaks mõtet:

  • Selle teadustöö tulemusena saame kindlalt väita, et kvantmehhaanika on korrektne teooria. Meie senine ettekujutus maailmast, kus mõju ühelt osakeselt levib teisele valguskiirusega ei ole enam ainus tõde.
  • Põimitud teooria võimaldab meil hakata kasutama teadmisi selliselt, et saame protsesseerida informatsiooni viisidel, mis pole mingilgi moel võimalik klassikalises maailmas (senises teaduse käsitluses).

 Paljud pärimuslikud teraapiad nagu käte pealepanek, akupunktuur, energeetilised teraapiad jpm. on rakendatud aastasadu või tuhandeid. Nende tänapäevane tõenduspõhisus on seisnenud kvantfüüsikal, mille tõepärasus või usutavus on olnud siiani kahtluse alla.

Seega võivad teaduseusku inimesed julgemalt paotada ust senitundmatusse maailma. Tihti jõuab teadus alles järele sellele, miks pärimuslikud meetodid on selliselt toiminud. Kui teaduslikud avastused mediteerimise kasulikkusest ja joogaga tegelemise kasulikkusest on osad pannud mittepeavoolu teaduse arvele, siis kolme äsja Nobeli preemia laureaadi tööd oleks aeg peavooluks tunnistada ja neid mitte eitada. Kui teraapia toimib, aga me ei oska veel seda seletada, siis ei maksa seda kohe tormata keelama, vaid oodata kuni teadus sellele järele jõuab.

Õnnitleme teid head lugejad, on alanud uus teadmiste ajastu!  

 

Liitu meie e-posti loendiga

Soovid edaspidi teateid meie tegemistest, koolitustest, ilmunud artiklitest?
Soovid kaasa rääkida Eesti TAM arengus?
Hakkame peagi sind kursis hoidma.